Veebruaris jäi lumega lugu kehvaks – kui issi poleks lund lükanud suurde valli, siis ma polekski lumes enam mängida saanud. Kuu alguses oli lund küll ja käisime emme töökohaga talvepäeval – emme sõitis suuskadega ja meie issiga kelgutasime. Pärast saime suppi süüa. Päris lahe oli.
Lisaks käsime ka teise-Nana pool Ülo sünnipäeval.
Ja kuu lõpuks oli lumi peaaegu läinud, seega tuli mul külla tulnud klassikaaslasega mängida ainult lumehangedes.
Ah jaa – nüüs siis tervelt 100 kuud vana. Nii palju ma oskan juba vabalt ise ka lugeda. Ja üldse on koolis nii enam-vähem hästi (ainult kehalises on vahest raske). Aga seda sadat kuud me muud moodi ei tähistanudki – ainult siin on see kirja pandud.